Canary (2005)

Canary
(r: Akihiko Shiota)

Filmi peategelasteks on 12-aastased Koichi ja Yuki. Koichi on vaikne poiss, kes oma ema ja noorema õega astus usulisse sekti elama. Kui ta ema kuulutatakse Tokyo terrorirünnakus tagaotsitavaks võtab Koichi vanaema ta noorema õe oma juurde, jättes Koichi ilma nii õest kui emast. Poiss otsustab sektist põgeneda ja oma õe tagasi võtta.

Yuki on energiat täis tüdruk. Ta ema on surnud ning isa peksab teda. Tulemuseks see, et tüdruk otsib seltsi võõraste meeste autodest. Veidra kokkusattumise tulemusena ristuvad Koichi ja Yuki teed, ning tüdruk otsustab poissi aidata oma õde leida. Film pajatabki nende 2 seiklustest läbi Jaapani.

Filmi algus oli suurepärane. Hoogne tempo, imeilusad looduspildid. Vahele natuke draamat, teravat huumorit ning mitmeidki kulme kergitavaid olukordi. Tegelased saavutavad kiiresti sümpaatia ning tekib huvi nende edasise käigu vastu. Kahjuks minu jaoks filmi teine pool, või isegi viimased 2/3, välja ei vedanud. Mitte et halb oleks, kuid lihtsalt mind väga ei pealunud.

Võibolla liiga palju ekraaniaega läks sektielu näitamisele. See kuidagi killustas filmi ära, tõmbas tempo alla. Sama asi ka nii mõnegi sektiga seotud kõrvaltegelase liinid, mitte et need üleliigsed oleks olnud, kuid natuke liiga esiplaanile tulid. Oleks tahtnud võibolla midagi natuke varjatumat. Ja oleks tahtnud et Yuki kohta natuke rohkem oleks räägitud.

Filmi on igalpool kiidetud. On nii mitmelgi pool parimate Jaapani filmide listides kõrgel kohal, imdb hinne ja arvustused on väga kiitvad. Kuid mulle suurepärase alguse järel oli väike pettumus. Mitte et halb oleks, kuid olen näinud palju paremaid filme.

Filmi lõpp pakub sellise mõttetera - kids can't chose their parents, can parents chose their kids? Ning see on minujaoks selle filmi süda. Kõigele vaatamata panen siiski ainult nõrgemapoolse 3/5.

Koichi ja Yuki