Natuke numbritest ehk külastavuse statistika

Väike kokkuvõte minu blogi(de) külastavusest! Võibolla on teistel blogijatel ka huvitav numbreid võrrelda (ja mis seal salata, olen suur statistikafänn). Kuigi blogi hakkasin pidama aprilli lõpust, on mul külastavuse statistika alates 25.maist. Seega veidi üle 2 kuu.

Filmiblog

Mai - 72 (pageloads)
Jun - 313
Jul - 400

Jun DVD

Mai - 5
Jun - 49
Jul - 106

Huvitavam google otsingusõna - "sheep sex"!! Ei kurda, iga lugeja on teretulnud.
Olen kindel, et enamus filmiblogi külastavusest moodustavad teised blogijad (tänud teile). Ja muidugi sisse eksib ka niisama googeldajaid. Jun DVD saab oma jõu ainult googlest (Olen sellele 0 reklaami teinud, blogi on rohkem minu jaoks. Samas väike idee on viia infohulk uuele tasemele ja sellega ka külastajate arvu suurendada, mis suurendaks lehe promo ülesannet - mis ju põhimõtteliselt oleks selliste blogide peaülesanne).

Selge, et minu filmiblog ei pürgi sellele tasemele nagu Trash ja Fletchu - aga igatahes tänu neile lugejatele kes mul on, loodetavasti on mu arvustused huvitav lugeda ja ehk tekitavad ka teistes huvi.

Hana yori mo naho (2006)

Hana yori mo naho
(r: Hirokazu Koreeda)

Olen selle filmi kohta juba eelnevalt erinevates kohtades paar sõna kirjutanud, kuid kõik need jäävad minu blogi-eelsesse aega. Vaatasin filmi teist korda üle et ka siia mingi sissekanne teha.

Filmi tegevus kandub 1702 aasta Jaapanisse, rääkides loo samuraist kes püüab täita oma isa viimse soovi et tema tapjale kätte maksta. On ainult üks probleem - pehmelt öeldes tema võitlusvõimed jätavad sügavalt soovida.

Film tõstatab küsimuse kas au ja lubadus on tähtsam kui õnn ja elu? Koreeda arvates pole ning mina nõustun temaga täielikult.

Peategelane

Tegu on suurepärase filmiga. Mulle väga sobib kuidas hea huumor on segatud sügavama draamaga. Ja huumor on siin väga hea, mina naersin end mõlemal vaatamiskorral ribadeks.

Filmi suurim viga on lõpu liiga suur hajuvus. Selline tunne nagu pole suudetud käsikirja lõpetada. Sama võib öelda ka mõne tegevusliini kohta, mina oleksin filmi julgelt 10-15min lühemaks teinud nii mitmegi stseeni arvelt.

Kiidan veel ilusat pilti ja seda ka tänu kõrgekvaliteedilisele DVDle. Pean seda Koreeda filmi paremaks kui tema After Life´i (mis iseenesest oli ka väga hea). Hindeks 4/5.

Edo "koorekiht".

Heavenly Forest (2006)

Heavenly Forest (Tada, kimi wo aishiteru)
(r: Takehiko Shinjo)

Järjekordne Jaapani romantiline draama. Neist ma ei tüdine.

Ei hakka pikalt sisust kirjutama - ütlen ainult, et film räägib ühest häbelikust poisist ja veelgi häbelikumast tüdrukust, kes teda armastab. Meenutab natuke "Sukida" esimest poolt. Isegi peaosalise näitleja on sama - imeilus Aoi Miyazaki. Siin aga sarnasused lõppevad.

Kui Sukida's oli Miyazaki tegelane vaikne, ehk sisemas natuke ebakindel, kes otsis võtit kuidas poisi süda avada, siis siin mängib ta kohmakat tüdrukut, kes on väga jutukas (mul tekkisid tõelised raskused subtiitrite lugemisega järgi jõuda), tüdrukut kes haiguse tõttu küpseb aeglasemini kui teised.

Imeilus film, nagu sealsetele romantilistele draamadele kombes on. Film on tehniliselt heal kõrgel tasemel, samuti nagu ma jaapani kino puhul olen juba harjunud nägema. Ja eriliselt mainiksin suurepärast lõputiitrite ballaadi, see oli lihtsalt super. Kohe peale arvustuse kirjutamist lähen käbedalt seda muusikapala otsima.

Kui nuriseda, siis on see ehk liigse klišeesuse eest. Liigagi tüüpiline film. Samas ehk pole mõtet parandada toimivat segu, kuid sageli tuleb see ekraanil välja liigagi sunnitult. See pole suur viga, kuid piisav et eristada end oma žanri tipust.

Hindeks läheb nõrgemapoolne 4/5. Pole juhus, et sellised armsad filmid moodustavad minu blogist enamuse.

Aoi Miyazaki

Ad Lib Night (2006)

Ad Lib Night
(r: Lee Yun-Gi)

Minu esmatutvus Korea kinoga.

Tüdruk istub pargipingil, kaks meest vaatavad teda salapäraselt. Nad vaidlevad omavahel kas tüdruk on see kes fotol mis neil käes on. Lõpuks nad lähevad tüdruku juurde ja küsivad kas ta on Ko Myungeun. Tüdruk eitab viisakalt. Mehed küsivad uuesti kas too on kindel. Tüdruk eitab veelkord ning hakkab ära minema.

Mehed jooksevad talle järele ning paluvad tüdrukult ühte teenet. Nimelt pildil oleva tüdruku isa kes elab kauges väikelinnas on suremas vähki ning neil pole enam aega järel. Mehed küsivad kas tüdruk on nõus üheks päevaks näitlema surmasuus mehe kadunud tütart. Tütar on 10 aastat jooksus olnud ning vaevalt surev morfiini mõju all olev vanamees aru saab et tegu pole õige inimesega. Peale mõningast veenmist on tüdruk nõus ning nad asuvad teele.

See on filmi esimesed 10 minutit. Rohkemat ma sisust ei maini. Ütleb vaid et ma spoilisin ennast ära ning kuigi see minu vaatamisnaudingut ei rikkunud, soovitan ma spoileritest hoiduda. Film on seda väärt.

Filmil on selge low-budget indie hõng juures, filmitud HD kaameraga 10 päeva jooksul. Väga ilus film, omapärane minimalistlik pilt. Mulle väga meeldis.

Hyo-ju Han peaosas on suurepärane, fantastiline (rääkimata sellest et on imeilus). Väga mõjust esitus kurvade silmadega tüdrukuna. Oma osa selles oli kindlasti ka väga hästi kirjutatud käsikirjas. Ning ka teised osalised olid oma ülesannete kõrgusel.

Olen lugenud et paljude arvates on filmi nõrgim koht keskpaik, mis kisuvat igavaks. Saan sellest aru, kuid vähemalt minul igav ei hakanud. Iga stseen tõi midagi uut esile. Film on väga aeglane, ja keskpaigas võetakse veelgi tempot alla, kuid mulle see istub (nagu oli ka "Sukida" puhul). Samas ei pruugi kõigile sobida. Eks igaühel ole oma maitse.

Hindeks läheb nõrgemapoolne 5/5. Sellised filmid on vesi minu veskile ning mul ei tulnud pettuda.

Hyo-ju Han

Southland Tales

Kuigi minu blogi on 99% ulatuses spetsialiseerunud Jaapani draamadele, omab Richard Kelly "Southland Tales" minu silmis erilist tähendust. Olen selle filmi ilmumist oodanud juba üle 3 aasta, hoides end iga uudisega kursis ning nüüd paistab natuke valgust tunneli lõpust - väga usaldusväärsed allikad ütlevad et film ilmub Ameerikas 9. novembril. Alates 2004 aasta kevadest on film olnud minu oodatumate filmide listis kindel #1.

Mis on Southland Tales? See on Donnie Darko (minu lemmikfilm) lavastaja Richard Kelly järgmine üllitis. Sisu kandub 2008 aasta 4.juuli pidustustele LAs - ning nagu Kelly filmidele kohane on maailmalõpp lähedal. Võtmemängijad on amneesias märulistaar Boxer Santaros (The Rock), haikusid lugev endine pornotäht Krysta Now (Sarah Michelle Gellar) ning politseinik Roland Taverner (Seann William Scott) kellel on olemas kaksikvend. Ning nagu oleks sellest veel vähe, kõigesse on segatud veel neoMarxistid ning Saksa suurkorporatsioon Treer.

Teekond on olnud raske. Filmiti august-september 2005. Kevadel 2006 saadi kutse Cannes peavalikusse millest ei saadud keelduda ning film esilinastus festivalil 2006 mai. Film taoti maapõhja. Need kellele ei meeldinud tegid palju kõvemat häält kui need kellele meeldisid. Millegipärast olid Euroopa kriitikud palju positiivsemad kui Ameerika omad. Festivalilt loodeti saada hea levitamisleping. See kahjuks ebaõnnestus - lõpuks korjas Sony filmi ülesse. Kuid oli üks aga. Nõuti filmi lühemaks lõikamist - millegi Kelly nõustus. Kui Cannes verioon oli 2h40min siis lõplik kinoversioon tuleb natuke üle 2h. Pole hullu.

Filmile lisaks ilmusid eelnevalt välja 3 graphic novelit (ehk koomiksit), mille tegevus kandub paar päeva ennem filmiloo algust. Olen neist 2 esimest lugenud ning ühes asjas tuleb ehk kriitikutega nõustuda - tegu väga pretentsioonika looga. Kelly seda lugu küll selge peaga ei kirjutanud. Peale 2 koomiksi lugemist ei näe ma küll mingit moodust et kogu kompott lõpuks selgust saab, kuid see paneb mind rohkem filmi ootama.

Jään filmi ootama!

Paprika (2006)

Paprika
(r: Satoshi Kon)

Sai ka see paljukiidetud anime ära vaadatud ning ühinen kiitjate seisukohaga. Suurepärane filmielamus.

Ei hakka sisu ümber jutustama, selle leiab igaltpoolt mujalt kui huvi on. Mulle meeldis. Oli piisavalt põnev, samas ei kaldunud liiga laiali. Oma 90min kestvuse juures tundus pikem kui arvasin, ning see on ainult hea märk.

Joonistamisstiil on alati subjektiivne animede juures ning kuigi ei saa öelda, et ma seda ilusaimaks animeks peaksin, jäin pildiga siiski väga rahule. Eriti meeldisid mulle toredad värvid. Ning ka heli pool on igati korralik, kuid seda oli ka oodata.

Eraldi mainiksin ära toreda intro, mis mulle väga meeldis. Minu arvamus on, et filmide juures on kõige tähtsamad esimesed 15min (et vaataja tähelepanu haarata) ning viimased 15min (et tekiks filmi lõppedes hea maik) - see mis keskele jääb on teisejärgulune, ning peab tunnistama et Paprika puhul õnnestus see suurepäraselt. Esimene ja viimane veerandtund on minuarust selle filmi parimad hetked.

Vägisi tekib mul võrdlus teise animega, "The Girl Who Leapt Through Time", ning peab tunnistama et Paprika jääb sellele natuke alla. Raske on seda sõnadesse panna miks. Asi vist lihtsalt maitses. Kuid väga head on nad mõlemad.

Hindeks tugev 4/5.

Loodetavasti külastab Paprika minugi unenägusid. :)