The Bird People in China (1998)

Chûgoku no chôjin
(r: Takashi Miike)

"Since my birth i've slept more than 10,000 times. But i've never had a dream of myself flying like a bird."

Film räägib kahe jaapanlase (ärimees ja yakuza) seiklustest Hiinas. Rohkemat rääkida oleks juba spoiler.

Võibolla oleks mõtekas seda filmi natuke seedida last. Niimoodi kohe värske emotsiooni pealt on raske midagi kirjutada. Ütlen kohe ära, et ma ei saanud lõpust täiesti aru. Läks natuke üle minu pea. Mida tahtis Miike öelda? Ma võin ainult aimata. Ja miks selline fantaasia element? Jäägu igaühe enda otsustada.

Sajab nagu oavarrest

Tagasi algusesse. Filmi kõige suuremaks miinuseks on minujaoks paigutine igavus. Ja seda eriti just alguses. Kui esimesest pooltunnist üle saab, muutub kõik palju paremaks. Kuid alguse päästab hea huumor. Ja lõpp - mina päris rahule ei jäänud.

Film on ilus. Kogu see maastik ja rohelisus. Tehniliselt on kõik kombes, heli poolepealt tuleb paar head meloodiat. Ning ka näitlejatele pole midagi ette heita.

Hindest. Panen 3/5. Vastandlikud emotsioonid. Filmis on palju väga häid kohti (ja tõesti palju väga häid kohti), kuid on ka hetki mis ajavad haigutama. Ei saa lihtsalt üle 3 panna.

emalind

Internetipoed

Väike tagasiside internetipoodidest kust DVDsid ostan. Võibolla on mõnele abiks, eriti kui plaan mingist Aasia poest midagi soetada. Tegemist on minu isikliku kogemusega/arvamusega, see et ma midagi kiidan või laidan on ainult minu vaatenurgast, paljudel teistel võivad olla hoopis vastupidised kogemused.

CDJapan. Isegi kui välja jätta Jun DVDde ostud (mis ma kõik sealt ostan), on see pood minu ostunumbrite poolest kindel nr1. Olen poega väga rahul. Hinnad on normaalsed, kõik on lihtne ja arusaadav. DVDd on korralikult pakitud, kõik on väga tipp-topp. Mina olen väga rahul. Lisaks on neil EMS kiirpost väga odav, näiteks pakk mis tuleb Jaapanist siia 180 krooniga läheks teistpidi liikudes maksma üle 600 krooni (ju neil siis hea leping Jaapani postiga).

YesAsia.com. See peaks olema tuntuim Aasia DVDde pood, kuid olen seda ainult 2 korda kasutanud. Esimene kord õnnestus kõik hästi, kuid teisel korral ei tahtnud YesAsia minu Ühispanga U-kaarti tunnistada. Juba tellimuse katkestamine oli omajagu jändamine. Tundub, et DVDde hinnaklass on pügal kõrgem kui CDJapan'is, kuid selle teeb tasa postitasu puudumine tavalise lennuposti puhul.

Play-Asia.com. Paistab, et enamjaolt mängude pood, kuid valikus on ka DVDd (isegi Iidolite omad). Olen vähe kasutanud, kuid rahule jäänud. Hinnad on erinevad - Jaapani reliise saab tavaliselt teistest poodidest odavamalt (mis ka mõistetav kuna pood asub HK'is), kuid HK valik on siin väga hea.

SensAsian.com. Olen selle poe kohta lugenud päris karme hinnanguid, ja ei saa just vastu vaielda. Olen ostunud ainult 1 korra ja viimaseks see arvatavasti jääbki. DVD jõudis õnnelikult kohale, kuid see info mis pood jagab on puudulik - alustades sellest, et nad ei pruugi postitamispäeva õigesti öelda ja lõpetades sellega, et nad ei andnud mulle paki tracking numbrit ja valetasid transpordifirma kohta (FedExi asemel oli tavaline EMSi kiirpost).

eThaiCD.com. Seda Tai poodi olen 1 kord kasutanud, ja kuna pakk tuli õnnelikult kohale siis pole midagi kurta. Ärge võtke seda kui soovitust, vaid lihtsalt kui fakti.

Amazon.co.jp. Tüüpiline Amazon, siit leiab kõike. Hinnad on odavad, kuid selle neutraliseerib kallis postikulu (valikus ainult DHL kiirpost). Olen ainult ühe kauba sealt ostnud, sest lihtsalt polnud muud paremat alternatiivi.

Amazon.com. Sellest pole vaja vist midagi kommenteerida. Kui millegi kallal nuriseda, siis ma pole täielikult rahul pakendiga. Viimased DVDd pole üldse mullkilesse pakitud näiteks. Aga see rohkem tähenärimine.

Ongi kõik! Ütlen veelkord - see on ainult minu kogemus nende poodidega. Mina olen küllaltki kahtlev igasuguste tundmatute poodide vastu, alati on mõtekas teha põhjalikum uuring kas vastav pood on usaldatav või mitte.

Järgmisena oodata...

Väike eelvaade. Need 2 filmi on kas juba teel või kohe kohe tulekul. Kui esimene on natuke salapärasem tiitel (loodan, et film on oma headuselt midagi a'la Su-ki-da), siis usun et teine on nii mõnelegi kogenud blogilugejale tuttav (isegi ilma pildi pealt pealkirja lugemata :) ). Igatahes minu ootused on selle klassiku suhtes väga kõrged. Võibolla isegi liiga kõrged. Eks siis paistab kui filmid käes ja läbi vaadatud.

The Girl Who Leapt Through Time (2006)

Toki wo kakeru shojo
(r: Mamoru Hosoda)

Tänu Trashi soovitusele vaatasin selle anime ära. Ja tal oli täielikult õigus - lausa loodud minu jaoks.

Kogu kunstiline pool oli suurepärane. Animede puhul on paljutki kinni maitses, mõnele meeldib üks stiil, teisele teine. Mulle sobib see suurepäraselt, alustades taustadest ja lõpetades animatsiooniga.

Heli pool ei jäänud filmi teistele osadele grammigi alla, hoopis vastupidi. Suurepärane soundtrack. Sellega seoses tooksin välja ühe oma lemmikstseeni ja selleks on algus. Rõõmsalt hoogne.

Armas film. Lausa loodud minu maitsele. Nagu Trash ise ka mainib - just õige kogus põnevust, romantikat ja draamat.

Ainus negatiivne asi minu jaoks on ulmeline pool. Mitte et see halb oleks, ja taipan et see on üheks alusideeks, kuid kuidagi üleliigne tundus. Aga see on rohkem tähenärimine kui tõeline viga.

Hindeks tugeva 4/5. Võibolla võiks isegi 5 palli panna, kuid miski hoiab mind tagant. Olen siin blogis praeguseks kahele filmile 5 palli andud, see anime nendeni ei küündi. Kuid tugev 4.

Üldist

Inspireerituna Fletchu sarnasest postist, otsustasin ka paar üldist sõna kirja panna. Enamus küll stiilis "vesi on märg" ja "taevas on sinine", kuid võibolla mõned asjad vajavad rohkem seletust.

Kõigepealt blogi layout'ist. Olen tahtnud seda palju personaalsemaks muuta (uue banneri panna jne), kuid kahjuks on minu kujundusoskus suur null. Ei taha ka musta tausta panna, nagu minu teisel blogil on, see lihtsustaks kujundust tehes (näiteks värvide sobitamine kaoks praktiliselt ära). Esiteks tahan ma stiilid lahus hoida ja teiseks, must taust ei meeldi mulle enam nii palju kui varem (kuid olen Jun'i blogi kujundusega täiesti rahul). Jääb praegune template.

Arvustustest. Nagu aru on saada, siltidega ma ei liialda. Peale laiskuse on põhjus selles, et ma ei taha arvustusi hinnete järgi lahterdada. Võibolla imestate, et miks ma aina nii häid hindeid panen ja nii positiivselt pea iga filmi kohta kirjutan - põhjus selles, et kui ma filmi kätte võtan, siis eeldab see juba, et midagi mind selles huvitab. Põrsast kotis ma ei osta.

Natuke otseselt hindamisest. Püüan olla range, isegi 2/5 on minu jaoks "ok" hinne. Selge, et 5 palli saavad filmid millest olen suures vaimustuses (praeguseks neid "ainult" 2). Hinde 3 kaal oleks "päris hea", nagu paar viimast filmi välja kukkunud on.

Filmidest. Horrorit väldin ma ka edaspidi. Jäävad enamuses draamad, võibolla vahele ka mõned animed.

Who's Camus Anyway (2005)

Kamyu nante shiranai
(r: Mitsuo Yanagimachi)

Film tudengite filmitegemisest, kogu möll selle ümber. Alustades suheteintriigidega ja lõpetades igapäevaste raskustega, mis filmitegemisel ette tulevad.

Tegelased olid oma veidruses päris huvitavad. Mõned suurema ja mõned väiksema kiiksuga, ja ma ei ütle seda halvustavalt. See tekitas suurema huvi. Minu jaoks olid huvitavamad Matsukawa, Ikeda ja Hisada tegelased. Eriti peab kiitma Ikedat, suurepärane esitus näitlejalt. Hisada oli kõige "normaalsem", sümpaatne tüdruk, kuigi ma terve filmi proovisin nuputada kuskohas ma näitlejat ennem näinud olen (pärast IMDB vaadates tuli välja et pole ühtki tema teist filmi näinud).

Matsukawa ja Hisada

Film on päris sümpaatselt kaasahaarav. Kuigi selline tudengite suheteseep pole minu lemmik, oli kogu kompott salapäraselt huvitav. Oli stseene, mis läksin natuke üle minu pea, kuid üldiselt püsis kõik päris hästi koos.

Eraldi mainiks ära alguse ja lõpu. Algab film ligi 7min pikkuse stseeniga, mille lõpus tudengid vaidlevad kõige pikema alguslõike üle filmeajaloos (Altmani The Player on üks film mida mainitakse). Pead ei anna, kuid see stseen on kõik 1 lõige. Selliseid viiteid filmiajaloole on filmis mitmeid, minule kui filmivõhikule lähevad need enamuses aga üle pea.

Ja lõpp. Tunnistan, et mulle pole see veel täielikult sisse imendunud. Võimas lõpp oli. Mul on oma versioon sellest, kuid pole kindel kas see ka õige on (kui üldse saab selle juures sellist asja nagu "õige" olla). Mina tõlgendan seda kui pilke Ikeda tegelase sisse, vastandina pildid võttegrupi reaalsest maailmast. Ikeda elab oma tegelasse liiga sisse ja näeb filmi nagu see oleks päris. See on minu tõlgendus lõpust.

Hindeks läheb 3/5. Film on "päris" hea, seega ka selline "päris" hea hinne. Tänu lõpule võiks isegi 4 anda, kuid ei tasu liiga helde ka olla.

Veider tüdruk

The Taste of Tea (2004)

Cho no aji
(r: Katsuhito Ishii)

Film räägib ühest Jaapani perekonnast. Otsest sisu kui sellist pole, lihtsalt jälgitakse kuidas selle pere liikmed oma igapäevaste muredega toime tulevad.

Hetkel on filmi IMDB rating kõrge 7.9 ligi tuhande hindaja juures, mis Jaapani filmi kohta pole paha aktiivusus. Igalt poolt kus filmi kohta olen lugenud, on kirjas ainult ülistavaid kiidussõnu.

Film on täis veidraid ja lõbusaid stseene. Ja need on kindlasti filmi parimad hetked. Huumor töötab suurepäraselt, kuid hulgas on ka südamlikke hetki. Need on just õige pikkusega, mitte liiga lühikesed ega ka liiga pikad, et ära ei tüütaks. Minu lemmikuks on võilill, mis paiskub poole päikesesüsteemi suuruseks.

Tuleb vaadata kuhu sittuda

Kõige suurimaks puuduseks on filmi aeglus ja igavus. Ma võin kirjutama jäädagi asjadest, mis mulle selle filmi puhul meeldisid (ja uskuge, neid on palju), kuid need 2 asja omavad sellele piisavalt vastukaalu. Paljude tegelaste "lood" lihtsalt ei saavutanud minu huvi. Erandiks on peretütar ja eriti veel poja lugu. Tüüpiline arg-poiss-armastab-kooli-uut-tüdrukut värk, sellele lausa kiskus kaasa elama. Looga ei mindud liiale, kõik oli omal kohal (isegi lõpp).

Võibolla oleks filmile kasuks tulnud natuke lühem lõige. Praegusest 143min ehk nii 15-20min lühem. Aga ega seda tea. Võibolla oleks saadud "igavusest" lahti ning tempot kiiremaks, võibolla mitte. Tänu oma toredusele tuleb siiski 3/5 punki ära. Hea film, kuid ei kuulu minu lemmikute hulka. Saan aru miks filmil on nii kõrge IMDB rating, mulle lihtsalt täielikult ei istunud.

DVD karp ja kujundus on ilus. Mitte nii ilus kui Su-ki-da oma, kuid ilus ikkagi. Pole veel jõudnud lisade diski vaadata. Suvel ilmub film R1 DVDl, mis omajagu odavam kui Jaapani reliis.

Liiga suured anime fännid

Happy! 2 (j-draama)

Otsustasin, et hakkan siin (jõudumööda) kirjutama ka varem nähtud filmidest (mõtlen just varem ostetud Jaapani DVD ja muu selline kraam). Olen neist juba paaris kohas mõne sõna kirjutanud, kuid ega topelt ei kärise. Võibolla on lugejaid kellele need on uued. Ja blogi kui selline saab terviklikumaks ning postitused muutuvad tihedamaks.

Alustuseks minu ainuke külastuskäik j-draama maailma - telefilm "Happy! 2". Tegemist kaheosalise filmisarjaga, millest mina vaatasin viimast.

Midagi meestele...

Selgituseks veel niipalju, et minu jaapani kelle oskus on praktiliselt null ja sellel filmil polnud kahjuks subtiitreid. Polnud häda midagi. Tüüpiline noorteseep, mis veel ka väga "muinasjutuliste" tegelastega oli. Omal kohal oli ilus "vaestüdruk", õilis "prints", kuri "võõrasema" ja veel kurjem "tema tütar", kes "printsi" omale ihkab. Ilma tõlketagi selge, kes on "hea" ja kes "paha".

Kuigi sageli kiskus liiga "noortekaks" ja "seebiks" ära, oli tegemist päris hea draamaga. Huumor töötas.

...ja naistele...

Tennis on minu lemmik spordimäng kaua aega olnud. Armastan seda mängida, kui ka vaadata. Kuigi poisi tehnika äratas natuke kahtlusi, tuleb kiita peaosa täitnud tüdruku tenniseoskust - igatahes löögitehnika on tal küll väga usutav. See andis palju juurde draama fiilingule.

Näitlejatest. Tegemist noorteseebiga, ja parim moodus noori ekraaniette meelitada on valida "rikkad ja ilusad" näitlejad - poiste jaoks Aibu Saki (meenutab vägagi Rosa Katot), tüdrukute jaoks Taguchi Junnosuke. Ja ega paha tee kui saaks ka mõne gravure iidoli vaatajaid püüdma, selleks siin Jun Natsukawa (tal päris hea näitlejaoskus peaks ütlema).

Hinnet seekord ei pane.

...ja Jun-chan on valesse bloogi ära eksinud.

Su-ki-da (2005)

Su-ki-da
(r: Hiroshi Ishikawa)

Pealkiri tähendab (selles kontekstis) tõlkes "ma armastan sind".

Lugu tüdrukust Yu ja poisist Yosuke. Filmi esimene pool kandub nende kooliaastatesse. Yu armastab Yosuket, kuid ei tea moodust kuidas seda poisile öelda. Lisaks tundub Yu'le, et poisile meeldib hoopis tema õde. Ei aita ka seik, et Yosuke on väga tagasihoidlik ja vaikne, kes oma tundeid ei väljenda. Filmi teine pool hüppab ajast 17 aastat edasi. Mõlemad pole teineteist need vahepealsed aastad näinud. Seekord pole nad enam noored, vaid küpsed täiskasvanud.

Tüdruk ootab sõnu mida ta poisi suust ei kuule.

Ilusamat filmi annab otsida. Värvid on väga neutraalsed, silmale hea vaadata. Juuresolevad pildid on kõige parem näide. Film on väga personaalne, ning pilt ja kaamera on ka vastavalt sellele.

Tempo on aeglane. Kuid sellele filmile on see ideaalne. Võib öelda, et filmi üks parimatest kohtadest (et mitte öelda parim) on ka filmi üks aeglasemaid lõikeid - kaks peategelast 5 minutit jõekaldal istumas, vahetades ainult paar tähtsusetut sõna selle jooksul. Kindlasti filmi võimsaim stseen, see liigutaks isegi kõige külmemat inimest. Minul võttis igatahes silmad märjaks.

Huvitavalt on filmi esimesel poolel (kooliaastatel) mina-tegelane Yu, teisel (17 aastat hiljem) aga Yosuke. Tegu pole vastanditega, kuid nad kokku moodustavad ühtse terviku.

Kiita tuleb ka näitlejaid. Kõik olid suurepärased. Veel meeldis, et "noorte" ja "vanade" näiteljate "kokkuühtimine" oli veatu, tunne nagu filmijad oleks ajamasinat kasutanud. Ei saa mainimata jätta ka noore Yu näitleja, raske oli temalt silmi lasta, tõeline superiludus.

Filmil olid väga soojad toonid. Eriti meeldisid mulle Yu ja tema õe suhe. Milline sõbralikus, austus ja õe-armastus. Juba see üksi võtab südame soojaks.

Ja lõpp. Väga hea meel, et just selliselt lõppes. Jällegi võttis silmad märjaks.

Tugev 5/5.

Yu õde.

Muudatus hindeskaalal!

Otsustasin 10 palli skaalast loobuda. Lihtsalt ei suutnud seda korralikult kasutada.

Varjante oli kaks - kas 5 palline skaala ilma poolte punktideta või siis Eberti kasutatav 4 palli skaala kus on ka pooled punktid. Lõpuks jäin esimese juurde, palju selgem nii mulle kui ka blogi lugejatele.

Parandasin ka kõik vanad postitused ära.

Sukiyaki Western Django (teaser1)

Takashi Miike ingliskeelne western, paistab paljulubav. Ootusi lisab seik et Tarantinol on filmis üks väike osa mängida. Filmist on ka teine teaser väljas (kus juba ka teksti on), kuid mulle meeldib esimene rohkem.

Black Sheep

Väldin horrorit, kuid see õudus/komöödia on päris huvipakkuv.

9 Souls (2003)

9 Souls
(r: Toshiaki Toyoda)

Kuna "Kûchû teien" mulle nii väga meeldis, olid ootused päris kõrged. Kahjuks ei suutnud film neid täita, see jääb teisele Toyoda teosele selgelt alla.

Film räägib loo 9 vanglapõgenikust, kes otsivad salapärast aardekasti. Need pole mingid pisivargad, enamusel on päris suured patud hingel (olgu need nii põhjendatud kui tahes). Toyoda ei lase vaatajal kaua oodata, juba filmi 9ndal minutil (!) on vangid jooksus ja oma seiklust alustamas. Filmis on suur annus sürri.

Järgneb filmi üks südamlikumaid hetki

Tore oli paari tuttavat nägu tema eelmisest (või õigem oleks öelda - järgmisest) filmist näha, näitlejatele küll midagi ette heita pole. Olen lugenud kriitikat, et kõigile 9'le hingele pole piisavalt ekraaniaega, ning olen sellega ka osaliselt nõus. Samas oleks kõigi nende põhjalik tutvustus filmi liialt laiali paiskanud, võibolla ongi parem kui mõnele suurem saladusekoorem jääb.

Ootasin filmilt palju rohkemat. Algus oli hea - draama ja huumori kooslus töötas väga hästi. Kuid siis vajus kuidagi ära, tempo tõmmati alla ning paljud kohad kohe üldse ei töötanud minu jaoks. Filmi teine pool oli palju parem. Pöördehetkeks oli stripiklubi saladuslik ilmumine, hea sürr moment, millele järgnes filmi ehk kõige südamlikum kohta. Siit oli kõik, vahelduva eduga, ülesmäge.

Kuid mitte niipalju, et lõpptulemus midagi väga erilist oleks. Seltskond oli kirju - mõni neist vääris oma saatust, mõni sai liiga kergelt, mõne jaoks oli aga elu liiga karm ning mõni neist leidis oma õnne . Punkte panen tugeva 3/5, ja seda tänu paarile heale stseenile. Ning need on enamasti stseenid tegelastega, kes mulle sümpatiseerisid kõige rohkem (kelle tegevus mulle kõige rohkem hinge läks). Filmist jäi hea maitse suhu, kuid on ka palju paremaid nähtud.

Film on kohati päris vägivaldne.