Inspireerituna Fletchu sarnasest postist, otsustasin ka paar üldist sõna kirja panna. Enamus küll stiilis "vesi on märg" ja "taevas on sinine", kuid võibolla mõned asjad vajavad rohkem seletust.
Kõigepealt blogi layout'ist. Olen tahtnud seda palju personaalsemaks muuta (uue banneri panna jne), kuid kahjuks on minu kujundusoskus suur null. Ei taha ka musta tausta panna, nagu minu teisel blogil on, see lihtsustaks kujundust tehes (näiteks värvide sobitamine kaoks praktiliselt ära). Esiteks tahan ma stiilid lahus hoida ja teiseks, must taust ei meeldi mulle enam nii palju kui varem (kuid olen Jun'i blogi kujundusega täiesti rahul). Jääb praegune template.
Arvustustest. Nagu aru on saada, siltidega ma ei liialda. Peale laiskuse on põhjus selles, et ma ei taha arvustusi hinnete järgi lahterdada. Võibolla imestate, et miks ma aina nii häid hindeid panen ja nii positiivselt pea iga filmi kohta kirjutan - põhjus selles, et kui ma filmi kätte võtan, siis eeldab see juba, et midagi mind selles huvitab. Põrsast kotis ma ei osta.
Natuke otseselt hindamisest. Püüan olla range, isegi 2/5 on minu jaoks "ok" hinne. Selge, et 5 palli saavad filmid millest olen suures vaimustuses (praeguseks neid "ainult" 2). Hinde 3 kaal oleks "päris hea", nagu paar viimast filmi välja kukkunud on.
Filmidest. Horrorit väldin ma ka edaspidi. Jäävad enamuses draamad, võibolla vahele ka mõned animed.
(Filmi)blogid mida külastan
Minu top3
- 1. Su-ki-da
- 2. Kûchû teien
- 3. Ad Lib Night
About Me
- aenea
- contact: sigma13@hot.ee
8 comments:
See roheline välimus on minu arust sul õnnestunud, silm ja meel puhkavad neid toone vaadates. Natsukawa blogi must taust väsitab lugemisel silmi, aga sinna ta sobib isegi kuna tekstilõigud on lühikesed. Näiteks Nuxx´i blogi pikemate tekstide lugemine on juba väsitav.
Jah, roheline toon on päris hea. Kuid eriliselt meeldib mulle ülemise banneri (seal kus kiri "Aenea filmiblog") rohelisus. Mis muidugi ei lähe üldse filmiteemaga kokku, kuid mulle lihtsalt meeldib.
Mustadest taustadest - mul on lihtsalt fetish nende vastu. Kuid hakkan sellest vaikselt paranema.
Mullegi meeldib su kujundus. Ja ega sest viga pole, et horrorit ei vaata. Kuigi Kurosawa filme soovitan sellegipoolest, hetkel kahte tema üllitist nähes tundub, et temast võib peagi saada mu lemmik lavastaja.
:)
raziel: Akirat ehk küll, kuid Kiyoshi jätan vahele. :)
Praegu mõtlen kas Battle Royal jah või ei. Ma pole täielikult gore vastane kui huumoriga tehtud on, näiteks Kill Bill on suurepärane film. Vist võtan plaani.
Näh, Kiyoshi siis kõrvale. :(
Eh, sa ei tea millest ilma jääd. :D
"Kill Bill on suurepärane film."
*istus ehmatusesega toolist mööda*
Neist esimene oli suurepärane. Teine - minu jaoks pettumus. Ootasin sisu poole pealt rohkemat. Aga kui gore ja vägivaldsusest rääkida - siis mind see nende filmide puhul ei häirinud. Seal võeti seda kergelt, ei rõhutatud gore'le. Võikust oli vähe (õigem oleks vist öelda, et võikusele ei keskendutud ning mina lasin selle lihtsalt endast mööda).
Aga näiteks Sin City on teine lugu. Nii mõnigi koht hakkab mulle VÄGA vastu, kasvõi stseenid Elijan Woodi tegelasega.
Ja võtame kasvõi 9 Souls'i lõpu vägivaldsemad hetked. Mul on isegi pilt arvustuse lõpus, kuidas mees teisel telliskiviga näo puruks taob. Mul pole isegi sõnu, et seda kommenteerida.
Miks ma horrorit ei vaata? Olen juba seda maininud, kuid lihtne vastus on - minu jaoks on "hirm" negatiivne emotsioon, mida ma ei taha vabatahtlikult kogeda. Sama asi ka igasuguste võikustega. Minus ei tõsta need adrenaliini. Mulle on need vastumeelsed. Võibolla on asi ka selles, et ma ei taha reaalse maailma ja filmimaailma moraale eristada. Endale on raske psühhoanalüüsi teha.
Mulle meeldivad rõõmsad asjad. Ma tahan, et ma pärast filmivaatamist saan naeratada ja endale öelda - "see oli hea film". Mulle meeldib kogeda häid emotsioone. Kurbus peab olema läbi lootuse. Film peab panema mind emotsioone tundma - nutma, naerma, ning mõtlema.
Ega minagi soovin filmi lõpus tunda emotsioone, mis tihtipeale hoolimata sellest, et film hea on, selles osas kukub läbi.
Aga kui sa õudukaid ei vaata, siis thrillereid ju ikka? Ja Kiyoshi Kurosawa "Kyua" on täpselt see! :)
Aga mis ma ikka siin ässitan, ega ma miskine Kiyoshi misjonär ole.
Aga näiteks miks mina vaatan draamasi vähem? Selleks on ka põhjus! Tavaliselt on draamad väga kurvad ja kurbus on üks emotsioone mis mulle ei meeldi, või õigemini ei soovi kogeda. Kuigi egas Kairo kaugel ole sellest. Ja armastuslood ei meeldi, sest tihtipeale kipuvad nad tšiishid või halvad olema. Muidugi räägib see vastu faktile, et mu kolm lemmikseriaali on armastuslood ja kohati väga kurvad. Aga vähemalt lõpp alati õnnelik olnud! :P
Post a Comment