Su-ki-da
(r: Hiroshi Ishikawa)
Pealkiri tähendab (selles kontekstis) tõlkes "ma armastan sind".
Lugu tüdrukust Yu ja poisist Yosuke. Filmi esimene pool kandub nende kooliaastatesse. Yu armastab Yosuket, kuid ei tea moodust kuidas seda poisile öelda. Lisaks tundub Yu'le, et poisile meeldib hoopis tema õde. Ei aita ka seik, et Yosuke on väga tagasihoidlik ja vaikne, kes oma tundeid ei väljenda. Filmi teine pool hüppab ajast 17 aastat edasi. Mõlemad pole teineteist need vahepealsed aastad näinud. Seekord pole nad enam noored, vaid küpsed täiskasvanud.
Tüdruk ootab sõnu mida ta poisi suust ei kuule.
Tempo on aeglane. Kuid sellele filmile on see ideaalne. Võib öelda, et filmi üks parimatest kohtadest (et mitte öelda parim) on ka filmi üks aeglasemaid lõikeid - kaks peategelast 5 minutit jõekaldal istumas, vahetades ainult paar tähtsusetut sõna selle jooksul. Kindlasti filmi võimsaim stseen, see liigutaks isegi kõige külmemat inimest. Minul võttis igatahes silmad märjaks.
Huvitavalt on filmi esimesel poolel (kooliaastatel) mina-tegelane Yu, teisel (17 aastat hiljem) aga Yosuke. Tegu pole vastanditega, kuid nad kokku moodustavad ühtse terviku.
Kiita tuleb ka näitlejaid. Kõik olid suurepärased. Veel meeldis, et "noorte" ja "vanade" näiteljate "kokkuühtimine" oli veatu, tunne nagu filmijad oleks ajamasinat kasutanud. Ei saa mainimata jätta ka noore Yu näitleja, raske oli temalt silmi lasta, tõeline superiludus.
Filmil olid väga soojad toonid. Eriti meeldisid mulle Yu ja tema õe suhe. Milline sõbralikus, austus ja õe-armastus. Juba see üksi võtab südame soojaks.
Tugev 5/5.
Yu õde.
2 comments:
Jälle üks film, mida hea meelega vaataks, aga juba mitmendat nädalat tiirleb mul peas hulk küsimusi - kust sellised filmid tulevad, mille järgi Sa neid valid ja kuidas neid ise saab näha?
Tore, et mu blogi ka kellelegi huvi pakub.
Jaapani filme ma ostan - enamasti CDJapanist, kuid sekka juhtub ka teiste regioonide väljaandeid (näiteks Tai ja Ameerikast Amazonist).
Ostan selliseid filme mida ma arvan, et mulle meeldivad. Näiteks Su-ki-da puhul ootasin ma südamlikku personaalset armastusfilmi (sest sellised mulle meeldivad), ning selle ka sain (isegi ületas lootusi). Alati siiski ei lähe ost kümnesse (näiteks 9 Souls).
Kahjuks on suurem osa läänes räägitavast jaapani kraamist horror, mis mulle kohe üldse peale ei lähe.
Et neid filme ise näha? Maailmas on mitmeid võimalusi, mõned legaalsemad kui teised. Kui küsid kas ma neid välja laenutan? Pole laenutanud, kuid never say never, alati võib kaubale saada (eriti veel kui midagi head vastu laenutada on).
Post a Comment