Aasta 2007 ülevaade

Aasta hakkab lõppema ning aeg on teha väike tagasivaade sellele mida nähtud. Püüd pole teha aasta parimate filmide list, vaid heita ülevaatlik pilt nähtule.

Nähtud sai 22 jaapani ja 1 korea film (osa filmidest ennem kui otsustasin blogi alustada, jätan ameerika toodangu siit välja).

Parim arvustus

Öeldakse, et pole halbu näitlejaid vaid on ebasobivad rollid - seda mõtet edasi aretades saab öelda et pole halbu filme, vaid ebasobivad filmid. Ehk lihtsalt öeldes film on kunst ja selle ilu on iga vaataja enda silmades/kõrvades. Reeglina kirjutan arvustuse kohe pärast filmivaatamist (on mõningaid erandeid, nii filmist kui muudest oludest tulenevalt), ning arvustuse põhirõhk on sellel mida film mulle emotsionaalselt andis. Nagu ikka, mõnikord õnnestub see paremini ja mõnikord jälle mitte nii hästi. Oma arvustustest tõstaksin esile "Su-ki-da", "Kuchu teien" ja "All About Lily Chou-Chou". Parimaks pean neist viimast.

Parim screencap

Pildid on alati tähtis osa minu blogimises olnud, kuivale tekstile lisaks püüan valida selliseid pilte filmist mis annavad mulle selle filmi tähenduse üle. Mis oleks rohkem kui lihtsalt pilt filmist, vaid oleks ka illustreeriv näide sellest mida arvustusse kirja panin. Sageli pole see kõige kergem ülesanne. Aga minumeelest hästi õnnestus see "Kuchu teien" puhul.


Visuaalselt ilusaim film

Filmide visusaalne pool on minu jaoks väga tähtis. Ja kuigi Jaapani kino on sellel alal meister, siis valisin ma parimaks Korea filmi - "Ad Lib Night". Minimalistlik, ilusad värvid, lausa lust vaadata.


Tehniliselt parim

Natuke seostub eelneva kategooriaga, kuid isegi visuaalse külje pealt on vaatenurgad natuke teised. Ma hindan filmide tehnilist poolt väga, mulle ei meeldi põlveotsas tehtud filmid mis on kuidagimoodi pildikasti saadud. Ja minu hinnangul pole Jaapani kinol selles suhtes häbeneda kellegi ees. Ma oma valikus pean parimaks "Su-ki-da". Imeilus film, neutraalsed toonid, väga personaalsed kaameranurgad ja kõige tipuks suurepärane helipool. "Su-ki-da" varjus on film "Memories of Matsuko".


Suurim pettumus

Ma ei vali filme juhuslikult, kui mõni film satub silmapiirile püüan alati teha uuringu kas film mulle sobib või mitte. Õnneks pole väga suuri altminekuid ette sattunud. Siiski on 3 filmi, mis on teistest natuke nõrgemad, need on "Uchoten hoteru", "Waiting in the Dark" ja "Heavenly Forest". Neist esimene on komöödia, mis mulle lihtsalt väga hästi peale ei läinud, tegu kohe kindlasti neist kolmest parima filmiga, kuid lihtsalt ootasin rohkemat. Teine on lihtsalt igav ja natuke tobe. Ning kolmas on liiga klišee selle kõige halvemas mõttes (lisaks tüütab Aoi Miyazaki mossitamine ära, esimesed 5min on see armas, ülejäänud aja lihtsalt väga võlts. Lisaks arvan et Aoi pole sobiv seda rolli mängima). "Waiting" ja "Heavenly" puhul langetaks ma hinnet südamerahuga ühe palli võrra (ma ei hakka enam originaalarvustusi muutma).


Minu soovitus

Siin all mõtlen filmi, mida soovitaks kõige rohkem inimestele kes tunnevad huvi Jaapani kino järgi proovida. Ehk lihtsamalt öeldes film mida arvan, et läheb kõige paremini peale tavalisele filmihuvilisele kes otsib midagi huvitavat vaadata. Ja minu soovitus on "The Taste of Tea" (Cho no aji). Mul kulus 2 vaatamist, et film lõplikult imenduks minusse sisse (sellest tulenevalt ka originaalarvustuse natuke pettunud alatoon), ja asi on seda väärt. Väga tore, väga lõbus ja südamlik pilkeheit ühte võibolla natuke veidrasse Jaapani perekonda. Veidralt omapärane. Tõeline heatujufilm. Soovitan soojalt, isegi kui film ei meeldi usun et te ei kahtse seda kogemust. Loodan et ka teised filmiblogijad leiavad selle filmi ülesse (eriti just Trash :) ).


Parim lavastaja

Lavastaja kohta on öeldud, et ta on nagu orkesterijuht, kelle peamine ülesanne on jälgida et kogu kaadervärk toimuks õlitatult ja et igaühest saaks välja pigistatud see mida tarvis. Minu valikus pole kahtlustki - Hiroshi Ishikawa. Kahjuks on ta ainult 2 filmi teinud, kuid mulle sobib tema stiil suurepäraselt. Väga raske on seletada, püüdsin seda "Tokyo.Sora" arvustuses natuke sügavamalt lapata ja ei hakka seda juttu siin kordama.

Parim näitleja

Konkurents on kõva. Eriti just õrnema soo poolelt. Toon välja 4 säravaimat esitus - Hyo-ju Han ("Ad Lib Night"), Aoi Miyazaki ("Su-ki-da"), Kyoko Koizumi ("Kuchu teien") ja Miki Nakatani ("Memories of Matsuko"). Kuigi kõik olid suurepärased, oleks selline nende paremusjärjestus ka halvimast-paremuse poole liikudes. Suur aplaus neile kõigile. Miki esitus oli lihtsalt fantastline, arvestades milline tema roll oli ja kuidas ta sellega toime tuli.


Parim film

Minu top-3 on juba pikemat aega blogi paremal servas, seega ei tohiks mingi üllatus olla, et parim film minu jaoks on "Su-ki-da". Nii kaamera ees (perfektne näitlejavalik) kui kaamera taga tehakse suurepärast tööd. Hiroshi Ishikawa võttis oma esimese filmi vigadest õppust ning tulemuseks on minu silmis väga eriline teos. Tegu pole filmiga, mida saaksin julgelt soovitada ja öelda, et kindlasti paljudele meeldib - tegu natuke liiga personaalse filmiga selles mõttes. Oma arvustuses panin kirja et tugev 5/5, ja seda see minu jaoks on. Ma pole ainus, film on kiitvaid hinnanguid saanud ka mujalt.

Canary (2005)

Canary
(r: Akihiko Shiota)

Filmi peategelasteks on 12-aastased Koichi ja Yuki. Koichi on vaikne poiss, kes oma ema ja noorema õega astus usulisse sekti elama. Kui ta ema kuulutatakse Tokyo terrorirünnakus tagaotsitavaks võtab Koichi vanaema ta noorema õe oma juurde, jättes Koichi ilma nii õest kui emast. Poiss otsustab sektist põgeneda ja oma õe tagasi võtta.

Yuki on energiat täis tüdruk. Ta ema on surnud ning isa peksab teda. Tulemuseks see, et tüdruk otsib seltsi võõraste meeste autodest. Veidra kokkusattumise tulemusena ristuvad Koichi ja Yuki teed, ning tüdruk otsustab poissi aidata oma õde leida. Film pajatabki nende 2 seiklustest läbi Jaapani.

Filmi algus oli suurepärane. Hoogne tempo, imeilusad looduspildid. Vahele natuke draamat, teravat huumorit ning mitmeidki kulme kergitavaid olukordi. Tegelased saavutavad kiiresti sümpaatia ning tekib huvi nende edasise käigu vastu. Kahjuks minu jaoks filmi teine pool, või isegi viimased 2/3, välja ei vedanud. Mitte et halb oleks, kuid lihtsalt mind väga ei pealunud.

Võibolla liiga palju ekraaniaega läks sektielu näitamisele. See kuidagi killustas filmi ära, tõmbas tempo alla. Sama asi ka nii mõnegi sektiga seotud kõrvaltegelase liinid, mitte et need üleliigsed oleks olnud, kuid natuke liiga esiplaanile tulid. Oleks tahtnud võibolla midagi natuke varjatumat. Ja oleks tahtnud et Yuki kohta natuke rohkem oleks räägitud.

Filmi on igalpool kiidetud. On nii mitmelgi pool parimate Jaapani filmide listides kõrgel kohal, imdb hinne ja arvustused on väga kiitvad. Kuid mulle suurepärase alguse järel oli väike pettumus. Mitte et halb oleks, kuid olen näinud palju paremaid filme.

Filmi lõpp pakub sellise mõttetera - kids can't chose their parents, can parents chose their kids? Ning see on minujaoks selle filmi süda. Kõigele vaatamata panen siiski ainult nõrgemapoolse 3/5.

Koichi ja Yuki

Tokyo.Sora (2002)

Tokyo.Sora
(r: Hiroshi Ishikawa)

Tegu "Su-ki-da" lavastaja Hiroshi Ishikawa debüüdiga suurel ekraanil. Ja koos sellega on need 2 ka tema ainukesed põiklused filmimaailma (olen kuskilt lugenud, ärge mind tsiteeriga siin, et mehe põhitöö on reklaamklipid).

Film räägib kuue noore naise elust tänapäeva Tokyos (kuigi tegelased vähesel määral põimuvad on neist igaühel oma "lugu"). Sõna "räägib" pole siin võibolla kõige parem, arvatavasti tegu ühe kõige dialoogivaeseme filmiga mida ma näinud olen. Eriti veel esimene pool. Näidatakse naiste igapäevatoimetusi, kuidas nad telekat vaatavad, töötavad, raamatut loevad. Igaühel neist on omad hirmud, omad unistused, omad reaalsused - nagu meil kõigil.

Tüüpiline kaader filmist - tüdruk igapäevatoimetusi tegemas

Lavastaja stiili tunneb kohe ära, pole kuskilt mujalt midagi sellist näinud. Väga kahju, et "Su-ki-da" ja "Tokyo.Sora" on jäänud Ishikawa ainukesteks filmideks. Mulle väga meeldib tema lähenemine, väga personaalne, see kuidas ta keskendub inimesele ja tema miimikale. Ta ei kiirusta lõikega, näitab inimest nagu ta on. Kui ma juba "Su-ki-da" juures hoiatasin, et tegu väga aeglase filmiga siis "Tokyo.Sora" on sellest üks aste veel aeglasem, ja kõik see sobib minule suurepäraselt.

Natuke ka tegelastest lähemalt. Enamus nad jäävad nimetuks, ning see ei olegi tähtis. Kuuest tüdrukust tundus kahe lood natuke igavamad kui nelja ülejäänu omad - ettekandja tüdruk ja kirjanikust tüdruk. Neist esimest ei näidatud piisavalt ning teise lugu lihtsalt ei paelunud mind. Just kirjanikust tüdruku sekeldused kirjutamisega, mulle see tegevustik väga ei istunud. Kuid palju head oli sealgi, kasvõi peo osa. Ja lõpust ma aru ei saanud - mis oli selle mõte? Või oligi mõte et mõtet pole? Liiga vägisi tegemiseks läks, kindlasti üks osa filmist mis mulle kõige vähem meeldis.

Film on ilus vaadata ja hea kuulata. Tehniliselt ei saa nuriseda millegi üle, kõik on suurepärane.

Kui võrrelda lavastaja kahte filmi, siis "Su-ki-da" jääb minu silmis kindlasti paremaks filmiks. Seda igas elemendis. Kuid tegu on filmiga, millele allajäämine pole häbenemist väärt. Väga kahju, et neile jätku pole oodata, olen kindel et ma pole ainuke Ishikawa fänn maailmas. Kuid tänan teda nende kahe filmi eest. Hindeks panen 4/5, vähemat pole film väärt (minusilmis) ning rohkemat panna takistavad mõned väikesed miinused mida ma siin arvustuses ka rohkemal või vähemalt määrab puudutasin.

Juuksuritüdruk

Birthday Boy (2004)

Birthday Boy
(r: Sejong Park)

Loodan, et saan järgmisel nädalal uued filmid kätte ning siin ka arvustuse kirjutada (mõlemad on jaapani toodang). Seniks aga vaatasin ära Sejong Parki lühianimatsiooni "Birthday Boy", mille pikkus koos lõputiitritega on 9:17min. Film oli lisana "Who's Camus Anyway" ingliskeelsel DVDl.

Aasta 1951, Korea sõda. Väiksel Manukil on sünnipäev ja ta mängib õues unistades elust sõjarindel, kus tema isa sõdur on. Koju jõudes avab ta sünnipäevakingi, mis muudab tema elu. See on vabas tõlkes tõlgitud ingliskeelsest sisukokkuvõttest.

Ma ei ole lühianimatsiooni suur austaja, kuigi see on ka žanr mida ma olen väga vähe näinud. Antud lugu mulle päris meeldis, vahelduseks hea. Jätan hinde panemata. Lisan vaid seda, et animatsioon nomineeriti 2005 aastal lühianimatsioonide Oscarile.

Manuk