Aasta 2007 ülevaade

Aasta hakkab lõppema ning aeg on teha väike tagasivaade sellele mida nähtud. Püüd pole teha aasta parimate filmide list, vaid heita ülevaatlik pilt nähtule.

Nähtud sai 22 jaapani ja 1 korea film (osa filmidest ennem kui otsustasin blogi alustada, jätan ameerika toodangu siit välja).

Parim arvustus

Öeldakse, et pole halbu näitlejaid vaid on ebasobivad rollid - seda mõtet edasi aretades saab öelda et pole halbu filme, vaid ebasobivad filmid. Ehk lihtsalt öeldes film on kunst ja selle ilu on iga vaataja enda silmades/kõrvades. Reeglina kirjutan arvustuse kohe pärast filmivaatamist (on mõningaid erandeid, nii filmist kui muudest oludest tulenevalt), ning arvustuse põhirõhk on sellel mida film mulle emotsionaalselt andis. Nagu ikka, mõnikord õnnestub see paremini ja mõnikord jälle mitte nii hästi. Oma arvustustest tõstaksin esile "Su-ki-da", "Kuchu teien" ja "All About Lily Chou-Chou". Parimaks pean neist viimast.

Parim screencap

Pildid on alati tähtis osa minu blogimises olnud, kuivale tekstile lisaks püüan valida selliseid pilte filmist mis annavad mulle selle filmi tähenduse üle. Mis oleks rohkem kui lihtsalt pilt filmist, vaid oleks ka illustreeriv näide sellest mida arvustusse kirja panin. Sageli pole see kõige kergem ülesanne. Aga minumeelest hästi õnnestus see "Kuchu teien" puhul.


Visuaalselt ilusaim film

Filmide visusaalne pool on minu jaoks väga tähtis. Ja kuigi Jaapani kino on sellel alal meister, siis valisin ma parimaks Korea filmi - "Ad Lib Night". Minimalistlik, ilusad värvid, lausa lust vaadata.


Tehniliselt parim

Natuke seostub eelneva kategooriaga, kuid isegi visuaalse külje pealt on vaatenurgad natuke teised. Ma hindan filmide tehnilist poolt väga, mulle ei meeldi põlveotsas tehtud filmid mis on kuidagimoodi pildikasti saadud. Ja minu hinnangul pole Jaapani kinol selles suhtes häbeneda kellegi ees. Ma oma valikus pean parimaks "Su-ki-da". Imeilus film, neutraalsed toonid, väga personaalsed kaameranurgad ja kõige tipuks suurepärane helipool. "Su-ki-da" varjus on film "Memories of Matsuko".


Suurim pettumus

Ma ei vali filme juhuslikult, kui mõni film satub silmapiirile püüan alati teha uuringu kas film mulle sobib või mitte. Õnneks pole väga suuri altminekuid ette sattunud. Siiski on 3 filmi, mis on teistest natuke nõrgemad, need on "Uchoten hoteru", "Waiting in the Dark" ja "Heavenly Forest". Neist esimene on komöödia, mis mulle lihtsalt väga hästi peale ei läinud, tegu kohe kindlasti neist kolmest parima filmiga, kuid lihtsalt ootasin rohkemat. Teine on lihtsalt igav ja natuke tobe. Ning kolmas on liiga klišee selle kõige halvemas mõttes (lisaks tüütab Aoi Miyazaki mossitamine ära, esimesed 5min on see armas, ülejäänud aja lihtsalt väga võlts. Lisaks arvan et Aoi pole sobiv seda rolli mängima). "Waiting" ja "Heavenly" puhul langetaks ma hinnet südamerahuga ühe palli võrra (ma ei hakka enam originaalarvustusi muutma).


Minu soovitus

Siin all mõtlen filmi, mida soovitaks kõige rohkem inimestele kes tunnevad huvi Jaapani kino järgi proovida. Ehk lihtsamalt öeldes film mida arvan, et läheb kõige paremini peale tavalisele filmihuvilisele kes otsib midagi huvitavat vaadata. Ja minu soovitus on "The Taste of Tea" (Cho no aji). Mul kulus 2 vaatamist, et film lõplikult imenduks minusse sisse (sellest tulenevalt ka originaalarvustuse natuke pettunud alatoon), ja asi on seda väärt. Väga tore, väga lõbus ja südamlik pilkeheit ühte võibolla natuke veidrasse Jaapani perekonda. Veidralt omapärane. Tõeline heatujufilm. Soovitan soojalt, isegi kui film ei meeldi usun et te ei kahtse seda kogemust. Loodan et ka teised filmiblogijad leiavad selle filmi ülesse (eriti just Trash :) ).


Parim lavastaja

Lavastaja kohta on öeldud, et ta on nagu orkesterijuht, kelle peamine ülesanne on jälgida et kogu kaadervärk toimuks õlitatult ja et igaühest saaks välja pigistatud see mida tarvis. Minu valikus pole kahtlustki - Hiroshi Ishikawa. Kahjuks on ta ainult 2 filmi teinud, kuid mulle sobib tema stiil suurepäraselt. Väga raske on seletada, püüdsin seda "Tokyo.Sora" arvustuses natuke sügavamalt lapata ja ei hakka seda juttu siin kordama.

Parim näitleja

Konkurents on kõva. Eriti just õrnema soo poolelt. Toon välja 4 säravaimat esitus - Hyo-ju Han ("Ad Lib Night"), Aoi Miyazaki ("Su-ki-da"), Kyoko Koizumi ("Kuchu teien") ja Miki Nakatani ("Memories of Matsuko"). Kuigi kõik olid suurepärased, oleks selline nende paremusjärjestus ka halvimast-paremuse poole liikudes. Suur aplaus neile kõigile. Miki esitus oli lihtsalt fantastline, arvestades milline tema roll oli ja kuidas ta sellega toime tuli.


Parim film

Minu top-3 on juba pikemat aega blogi paremal servas, seega ei tohiks mingi üllatus olla, et parim film minu jaoks on "Su-ki-da". Nii kaamera ees (perfektne näitlejavalik) kui kaamera taga tehakse suurepärast tööd. Hiroshi Ishikawa võttis oma esimese filmi vigadest õppust ning tulemuseks on minu silmis väga eriline teos. Tegu pole filmiga, mida saaksin julgelt soovitada ja öelda, et kindlasti paljudele meeldib - tegu natuke liiga personaalse filmiga selles mõttes. Oma arvustuses panin kirja et tugev 5/5, ja seda see minu jaoks on. Ma pole ainus, film on kiitvaid hinnanguid saanud ka mujalt.

Canary (2005)

Canary
(r: Akihiko Shiota)

Filmi peategelasteks on 12-aastased Koichi ja Yuki. Koichi on vaikne poiss, kes oma ema ja noorema õega astus usulisse sekti elama. Kui ta ema kuulutatakse Tokyo terrorirünnakus tagaotsitavaks võtab Koichi vanaema ta noorema õe oma juurde, jättes Koichi ilma nii õest kui emast. Poiss otsustab sektist põgeneda ja oma õe tagasi võtta.

Yuki on energiat täis tüdruk. Ta ema on surnud ning isa peksab teda. Tulemuseks see, et tüdruk otsib seltsi võõraste meeste autodest. Veidra kokkusattumise tulemusena ristuvad Koichi ja Yuki teed, ning tüdruk otsustab poissi aidata oma õde leida. Film pajatabki nende 2 seiklustest läbi Jaapani.

Filmi algus oli suurepärane. Hoogne tempo, imeilusad looduspildid. Vahele natuke draamat, teravat huumorit ning mitmeidki kulme kergitavaid olukordi. Tegelased saavutavad kiiresti sümpaatia ning tekib huvi nende edasise käigu vastu. Kahjuks minu jaoks filmi teine pool, või isegi viimased 2/3, välja ei vedanud. Mitte et halb oleks, kuid lihtsalt mind väga ei pealunud.

Võibolla liiga palju ekraaniaega läks sektielu näitamisele. See kuidagi killustas filmi ära, tõmbas tempo alla. Sama asi ka nii mõnegi sektiga seotud kõrvaltegelase liinid, mitte et need üleliigsed oleks olnud, kuid natuke liiga esiplaanile tulid. Oleks tahtnud võibolla midagi natuke varjatumat. Ja oleks tahtnud et Yuki kohta natuke rohkem oleks räägitud.

Filmi on igalpool kiidetud. On nii mitmelgi pool parimate Jaapani filmide listides kõrgel kohal, imdb hinne ja arvustused on väga kiitvad. Kuid mulle suurepärase alguse järel oli väike pettumus. Mitte et halb oleks, kuid olen näinud palju paremaid filme.

Filmi lõpp pakub sellise mõttetera - kids can't chose their parents, can parents chose their kids? Ning see on minujaoks selle filmi süda. Kõigele vaatamata panen siiski ainult nõrgemapoolse 3/5.

Koichi ja Yuki

Tokyo.Sora (2002)

Tokyo.Sora
(r: Hiroshi Ishikawa)

Tegu "Su-ki-da" lavastaja Hiroshi Ishikawa debüüdiga suurel ekraanil. Ja koos sellega on need 2 ka tema ainukesed põiklused filmimaailma (olen kuskilt lugenud, ärge mind tsiteeriga siin, et mehe põhitöö on reklaamklipid).

Film räägib kuue noore naise elust tänapäeva Tokyos (kuigi tegelased vähesel määral põimuvad on neist igaühel oma "lugu"). Sõna "räägib" pole siin võibolla kõige parem, arvatavasti tegu ühe kõige dialoogivaeseme filmiga mida ma näinud olen. Eriti veel esimene pool. Näidatakse naiste igapäevatoimetusi, kuidas nad telekat vaatavad, töötavad, raamatut loevad. Igaühel neist on omad hirmud, omad unistused, omad reaalsused - nagu meil kõigil.

Tüüpiline kaader filmist - tüdruk igapäevatoimetusi tegemas

Lavastaja stiili tunneb kohe ära, pole kuskilt mujalt midagi sellist näinud. Väga kahju, et "Su-ki-da" ja "Tokyo.Sora" on jäänud Ishikawa ainukesteks filmideks. Mulle väga meeldib tema lähenemine, väga personaalne, see kuidas ta keskendub inimesele ja tema miimikale. Ta ei kiirusta lõikega, näitab inimest nagu ta on. Kui ma juba "Su-ki-da" juures hoiatasin, et tegu väga aeglase filmiga siis "Tokyo.Sora" on sellest üks aste veel aeglasem, ja kõik see sobib minule suurepäraselt.

Natuke ka tegelastest lähemalt. Enamus nad jäävad nimetuks, ning see ei olegi tähtis. Kuuest tüdrukust tundus kahe lood natuke igavamad kui nelja ülejäänu omad - ettekandja tüdruk ja kirjanikust tüdruk. Neist esimest ei näidatud piisavalt ning teise lugu lihtsalt ei paelunud mind. Just kirjanikust tüdruku sekeldused kirjutamisega, mulle see tegevustik väga ei istunud. Kuid palju head oli sealgi, kasvõi peo osa. Ja lõpust ma aru ei saanud - mis oli selle mõte? Või oligi mõte et mõtet pole? Liiga vägisi tegemiseks läks, kindlasti üks osa filmist mis mulle kõige vähem meeldis.

Film on ilus vaadata ja hea kuulata. Tehniliselt ei saa nuriseda millegi üle, kõik on suurepärane.

Kui võrrelda lavastaja kahte filmi, siis "Su-ki-da" jääb minu silmis kindlasti paremaks filmiks. Seda igas elemendis. Kuid tegu on filmiga, millele allajäämine pole häbenemist väärt. Väga kahju, et neile jätku pole oodata, olen kindel et ma pole ainuke Ishikawa fänn maailmas. Kuid tänan teda nende kahe filmi eest. Hindeks panen 4/5, vähemat pole film väärt (minusilmis) ning rohkemat panna takistavad mõned väikesed miinused mida ma siin arvustuses ka rohkemal või vähemalt määrab puudutasin.

Juuksuritüdruk

Birthday Boy (2004)

Birthday Boy
(r: Sejong Park)

Loodan, et saan järgmisel nädalal uued filmid kätte ning siin ka arvustuse kirjutada (mõlemad on jaapani toodang). Seniks aga vaatasin ära Sejong Parki lühianimatsiooni "Birthday Boy", mille pikkus koos lõputiitritega on 9:17min. Film oli lisana "Who's Camus Anyway" ingliskeelsel DVDl.

Aasta 1951, Korea sõda. Väiksel Manukil on sünnipäev ja ta mängib õues unistades elust sõjarindel, kus tema isa sõdur on. Koju jõudes avab ta sünnipäevakingi, mis muudab tema elu. See on vabas tõlkes tõlgitud ingliskeelsest sisukokkuvõttest.

Ma ei ole lühianimatsiooni suur austaja, kuigi see on ka žanr mida ma olen väga vähe näinud. Antud lugu mulle päris meeldis, vahelduseks hea. Jätan hinde panemata. Lisan vaid seda, et animatsioon nomineeriti 2005 aastal lühianimatsioonide Oscarile.

Manuk

Natuke ka lääne toodangust

Sai ostetud "Planet Earth" DVDd (region 2 versiooni et tollimaksust pääseda).

"Planet Earth" on 11 osaline BBC loodusdokumentaalasari meie koduplaneedist. Filmiti kasutades tehnika viimast sõna (sealhulgas High-def kaameraid) kokku 62s riigis, 204s sihtpaigas, projekti kogumaksumuseks tuli ligi 25 miljonit dollarit. Isegi minu tavalise DVD mängija pealt on pilt fantastiline.

Praeguseks on 8 osa 11st ära vaadatatud ja võin omapoolt kinnitada, et sari on oma hea maine väärt. Igatpidi täiesti vapustav. Minu lemmikuks on siiamaani osad "Caves" ja "Fresh Water", neist esimest vaadates oli mul suurem osa ajast suu imestusest pärani. Kiidan ka David Attenboroughi pealelugemist, seletustega ei minda väga sügavale vaid antakse piisav ülevaade (11x50min on sügavamaks vaatluseks lihtsalt liiga lühike aeg).

Kellele sellised sarjad meeldivad, siis väga soovitan.

All About Lily Chou-Chou (2001)

All About Lily Chou-Chou (Riri Shushu no subete)
(r: Shunji Iwai)

Film räägib grupist 14-15 aastastest noortest, kes idoliseerivad lauljat Lily Chou-Chou'd.

Peatähelepanu keskendub Yuichile, tagasihoidlik ja vaikne poiss, kelle elu tema enda sõnade kohaselt muutus peale ühte suvist reisi, kus tema hea sõber Hoshino muutus peale napist uppumisest pääsemist eeskujulikust poisist vägivaldseks julmaks kiusajaks (sealhulgas Yuichit), kes muuhulgas kupeldab omaealisi (14-15!!!) tüdrukuid prostitutsioonile ja vägistab neid. Reaalsuse eest põgenevad noored netti, kus varjunimede all arutavad Lily muusika täiuslikkuse üle.

Karm film. Õnneks pildiliselt pole film nii hull, kuid seda enam on rõhk isiksustel endil. Kindlasti minu lemmikstseen on kus Yuichi ja Tsuda jalutavad koos koju, peale viimase "tööotsa" Hoshino heaks. Tüdruku käitumine toob vägisi meelde stseeni "Grave of Fireflies"-ist (kuidas poiss leinas oma vanemaid, mänguväljakul kiikudes). Filmi kurvim koht minujaoks. Ka teised stseenid nende kahe vahel on väga head, kuigi mind hämmastab kuidas tüdruk selle kõige nii omaks suudab võtta.

Yuichi ja Tsuda

Lugu hüppab ühest ajast teise, sageli märkamatult, kuid mingeid segadusi see ei tekita. Olen lugenud, et paljusid häirivat sagedane must ekraan, kus jookseb Lily fännide netivestlus, kuid minumeelest oli see väga hästi filmi pandud. See ei lõikunud filmi, kõik jooksis ilusti.

Olen negatiivset lugenud ka filmi kestvuse kohta. Ligi 2 ja pool tundi. Kuid see on paras. Ainus asi, mida oleks võinud lühemaks lõigata oli Hoshino reis. Kuidagi venis ja venis. Aga muidu viriseda pole.

Ja lõpp. Kui ma üldse sellest õigesti aru sain. Väga hästi paneb kogu filmi paika viimane vestlus Yuichi ja tema õpetaja vahel, kus õpetaja ei saa aru Yuichi õppeedukuse langusest ning oskab ainult soovitada "proovi rohkem". Käärid on liiga suured, selles filmis ei ela lapsed ja täiskasvanud samal planeedil. Oleks huvitav võrrelda seda filmi Ilmar Raagi "Klassiga".

Peale filmi vaatamist tekkis tahtmine kohe midagi head vaadata et tuju parandada. Ning võibolla see näitab, et film töötas. Hindeks annan nõrga 4/5, ütlen otse välja et pole selliste filmide fänn. Samas vahel võib vaadata ka. Vahel.

Hoshino

Mida uut?

Varsti on uusi arvustusi ka tulekul, näiteks lähiajal (loodan et sellel nädalal) peaks üks draama saabuma. Ning plaanis on midagi veel tellida. Blogi ei kavatse veel välja surra.

Vahepeal olen The Taste of Tea (Cho no aji) uuesti üle vaadanud. Mõistsin paljusid asju nüüd paremini kui esimesel vaatamisel. Need filmi miinused mida arvustusse kirja panin enam nii esile ei tulnud, eriti just kommentaar kestvuse kohta.

Filmi suurimaks plussiks on endiselt lõbusad, enamjaolt veidrad ja sageli imearmsad stseenid. Ja neid on palju. Kui esimese vaatamise järel kirjutasin, et paljud "lood" mind ei köitnud, siis nüüd olen palju leebem. Poisi lugu on ja jääb lemmikuks (sest see lihtsalt on nii superarmas :) ), kuid ka igas teises on palju huvitavat (välja arvatud Ayano ja tema vana armastuse stseenid, need olid ainukesena natuke üleliigsed). Hinne tõuseb julgelt 4/5 peale. Nüüd istus mulle täielikult.

Veelkord "The Girl Who Leapt Through Time"

Veel üks "võlglane". Kõigepealt paar sõna 3 diskisest Korea reliisist. Nagu eeldasin, siis enamus lisakraami on korea keeles, mida ma kahjuks ei valda. Pole hullu. Mainimisväärt on lisadest tükike filmist (4 kaadrit), pildiküllas koreakeelne making-of raamat ja kolmas disk kus esitatakse paralleelselt film storyboardina.

Filmist rääkisin juba siin. Kirjutasin siis, et filmi ulmepool minu jaoks hästi ei töötanud. Nüüd töötas kõik suurepäraselt, võibolla esimesel vaatamisel jäi lihtsalt mõni asi liiga pinnapealseks (ja eks ma üllatusin sellisest ulme sissetoomisest). Seega tõuseb hinne nõrgemapoolseks 5/5. Tegu on tõesti väärt animega.

Kosuke, Makoto ja Chiaki pesapalli mängimas

Ajahüpe. :)

Imeilus...

...anime

Veelkord "Ad Lib Night"

Sai see film ka üle vaadatud. Ning jälle aeg kostitada paari screencapiga, mis algses arvustuses jälle puudu jäi (algses arvustuses kasutatud pilt pole minu tehtud, ning ma kahtlen kas just täpselt seda pilti filmis esineb).

Filmi arvustus on siin. Kõik sai seal ära öeldud. Kuid mainin veel üle, et tegemist on aeglase filmiga. Ja nagu pildid kindlasti kinnitavad, kogu visuaalne pool on väga ilus. Hyo-ju Han peaosas on suurepärane. Viimane stseen aitab kinnitada, et tegu on nõrgemapoolset 5/5 väärt filmiga. Praegusel hetkel kindlalt minu top3 olev film, kuigi esikahele jääb natuke alla.

Peategelaseks on kurvasilmne tüdruk

ja veel üks screen temast

Perekondlik koosolek Korea moodi

Surev vanamees

Veelkord "Kûchû teien"

Täna sai film uuesti üle pika aja üle vaadatud. Kes mäletab (või viitsib üle vaadata) kirjutasin filmist siin samal päeval kui blogi avasin. Mul on tavaks iga DVD puhul ka paari screencapiga kostitada, kuid selle filmi puhul selleni ei jõudnud. Nüüd parandan vea.

Esialgne arvustus on siin. Tagantjärele mõeldes on see minu üks parimaid arvustusi, üritan alati oma filmielamust võimalikult selgelt edasi anda ning siin on see väga hästi õnnestunud. Tegu ühe minu lemmikfilmiga ja väärt 5/5 hinnet mida ma filmile andsin.

Peretütar Mana

Perenaine Eriko ja tema ema Sacchin

Kaks filmi parimat stseeni - "tore perekondlik õhtusöök" ja...

... "mis on kotis?" :)

Joze to tora to sakana tachi (2003)

Joze to tora to sakana tachi (Josee, the Tiger and the Fish)
(r: Isshin Inudou)

Film räägib loo ühest poisist (Tsuneo) ja ühest tüdrukust (Josee) ning nendevahelisest suhtest. Tsuneo on tavaline poiss, saab elus hakkama, töö on olemas, tüdrukuid on jalaga segada - kõik oleks nagu kõige paremas korras, paistab ise ka õnnelik olevat. Josee on üksildane tüdruk, kelle jalad ei kanna ning tema ainuke võimalus majast välja saada on lasta end vanaemal lapsekärus linnapeal sõidutada. Oma päevi saadab Josee mööda raamatuid lugedes, mida vanaema talle prügimäelt toob. Ükspäev Tseneo ja Josee teed ristuvad.

Tegu romantilise draamaga, kus tooniks natuke tõsisem realism. Stsenaarium ei lähe kõige kergema vastupanu teed. Film on täis palju toredaid stseene.

Kiidetakse filmi soundtracki, kuid mulle see mingit erilist muljet ei jätnud. Samas tehnilise poole pealt midagi ette heita pole. Näitlejad said oma osadega hakkama, jällegi polnud midagi erilist, kuid midagi hullu ka mitte.

Arvan, et film vajaks teistkordset vaatamist, et kõikidest tahkudest aru saada. Kandikul ei tooda midagi ette, paljusid asju peab ise tõlgendama (ning paljude asjade tõlgendus ongi jäetud vaatajale).

Mind üllatas filmi juures see, kui "täiskasvanulik" (praegu ei tule paremat mõistet pähe) see oli. Nii kaugele ma ei lähe, et hakkaks väitma et tegu pole perefilmiga, kuid filmi käsitlus ja palja pinna näitamine (mida pole üldse vähe) tabas mind päris ootamatult. Ei oodanud seda üldse. Ma olen isegi kahevahel, kas nende sissetoomine oli vajalik või mitte - üheltpoolt tundusid need küllaltki sunnitud käiguna, kuid teisalt tõid nad kindlasti sügavust (kui palju sügavust, see las olla igaühe enda otsustada). Praegu on igatahes see rohkem "miinus" kui "pluss".

Hinnet on raske panna. Tegu hea filmiga, kuid nii mõnigi detail kisub hinde alla. Panen tugeva 3/5. Samas teistkordse vaatamisega võib see vabalt pügala võrra kerkida.

Tsuneo ja Josee

Daiteiden no yori ni (2005)

Daiteiden no yori ni (Until the Lights Come Back)
(r: Takashi Minamoto)

Tore jõulufilm.

Filmi tegevus kandub 24.detsembri Tokyosse, mis meteoriidi süüläbi langeb täielikku voolukatkestusse. Keskendutakse 12 tegelase tegemistesse - on nii noori kui vanu, nii vanad armastused kui uued, igaühel erinevad lood mis suuremal või vähemal määral üksteisega põimuvad.

Igale tegelasele langeb piisavalt ekraaniaega, ükski tegevusliin ei tundu üleliigne. Alguses paar liini käivitusid natuke liiga krobeliselt, kuid see viga heastati kiiresti.

Pilt on imeilus nagu oodata oligi ning ka heli pool on väga hea, kuigi natuke nagu tundus, et ei kasutatud päris maksimaalselt ära. Samas nii mõnigi meloodia oli lausa suurepärane.

Tempo oli hea, filmi ajal korra vaatasin palju kestnud on - arvasin, et äkki heal juhul on 1h täis, tegelt oli kell nii 1h45min peal. Arvan, et film on hea jõulude ajal seltskonnaga vaadata, või isegi kellegi kallimaga kahekesi, kuid kindlasti sobib ka jõuluõhtul üksi vaadata. Ning ega tänasel sombusel augustiõhtul polnud ka midagi viga.

Hindeks nõrgemapoolne 4/5.

Kihvt küünlatüdruk

Vahepealne vaikus

Pean vabandama, et blog on natuke liiga kauaks täiendamata jäänud. Loodetavasti mind täielikult ei unustata, sest juba praegu on mõned DVDd teel. Vahepeal sai üle hulga aja ka kinos käidud - "Transformers" - oli nagu oli, ootasin rohkemat (ei küündi Bay teiste filmide "Bad Boys" 1 ja 2 ning "The Rock" tasemele). Aga see selleks.

Ning ooteks uutele DVDdele kavatsen ma niipea kui mul võimalik ka ühe vanema DVD arvustuse kirjutada ning siia ülesse panna. Tähtaegu ei hakka panema.

Natuke numbritest ehk külastavuse statistika

Väike kokkuvõte minu blogi(de) külastavusest! Võibolla on teistel blogijatel ka huvitav numbreid võrrelda (ja mis seal salata, olen suur statistikafänn). Kuigi blogi hakkasin pidama aprilli lõpust, on mul külastavuse statistika alates 25.maist. Seega veidi üle 2 kuu.

Filmiblog

Mai - 72 (pageloads)
Jun - 313
Jul - 400

Jun DVD

Mai - 5
Jun - 49
Jul - 106

Huvitavam google otsingusõna - "sheep sex"!! Ei kurda, iga lugeja on teretulnud.
Olen kindel, et enamus filmiblogi külastavusest moodustavad teised blogijad (tänud teile). Ja muidugi sisse eksib ka niisama googeldajaid. Jun DVD saab oma jõu ainult googlest (Olen sellele 0 reklaami teinud, blogi on rohkem minu jaoks. Samas väike idee on viia infohulk uuele tasemele ja sellega ka külastajate arvu suurendada, mis suurendaks lehe promo ülesannet - mis ju põhimõtteliselt oleks selliste blogide peaülesanne).

Selge, et minu filmiblog ei pürgi sellele tasemele nagu Trash ja Fletchu - aga igatahes tänu neile lugejatele kes mul on, loodetavasti on mu arvustused huvitav lugeda ja ehk tekitavad ka teistes huvi.

Hana yori mo naho (2006)

Hana yori mo naho
(r: Hirokazu Koreeda)

Olen selle filmi kohta juba eelnevalt erinevates kohtades paar sõna kirjutanud, kuid kõik need jäävad minu blogi-eelsesse aega. Vaatasin filmi teist korda üle et ka siia mingi sissekanne teha.

Filmi tegevus kandub 1702 aasta Jaapanisse, rääkides loo samuraist kes püüab täita oma isa viimse soovi et tema tapjale kätte maksta. On ainult üks probleem - pehmelt öeldes tema võitlusvõimed jätavad sügavalt soovida.

Film tõstatab küsimuse kas au ja lubadus on tähtsam kui õnn ja elu? Koreeda arvates pole ning mina nõustun temaga täielikult.

Peategelane

Tegu on suurepärase filmiga. Mulle väga sobib kuidas hea huumor on segatud sügavama draamaga. Ja huumor on siin väga hea, mina naersin end mõlemal vaatamiskorral ribadeks.

Filmi suurim viga on lõpu liiga suur hajuvus. Selline tunne nagu pole suudetud käsikirja lõpetada. Sama võib öelda ka mõne tegevusliini kohta, mina oleksin filmi julgelt 10-15min lühemaks teinud nii mitmegi stseeni arvelt.

Kiidan veel ilusat pilti ja seda ka tänu kõrgekvaliteedilisele DVDle. Pean seda Koreeda filmi paremaks kui tema After Life´i (mis iseenesest oli ka väga hea). Hindeks 4/5.

Edo "koorekiht".

Heavenly Forest (2006)

Heavenly Forest (Tada, kimi wo aishiteru)
(r: Takehiko Shinjo)

Järjekordne Jaapani romantiline draama. Neist ma ei tüdine.

Ei hakka pikalt sisust kirjutama - ütlen ainult, et film räägib ühest häbelikust poisist ja veelgi häbelikumast tüdrukust, kes teda armastab. Meenutab natuke "Sukida" esimest poolt. Isegi peaosalise näitleja on sama - imeilus Aoi Miyazaki. Siin aga sarnasused lõppevad.

Kui Sukida's oli Miyazaki tegelane vaikne, ehk sisemas natuke ebakindel, kes otsis võtit kuidas poisi süda avada, siis siin mängib ta kohmakat tüdrukut, kes on väga jutukas (mul tekkisid tõelised raskused subtiitrite lugemisega järgi jõuda), tüdrukut kes haiguse tõttu küpseb aeglasemini kui teised.

Imeilus film, nagu sealsetele romantilistele draamadele kombes on. Film on tehniliselt heal kõrgel tasemel, samuti nagu ma jaapani kino puhul olen juba harjunud nägema. Ja eriliselt mainiksin suurepärast lõputiitrite ballaadi, see oli lihtsalt super. Kohe peale arvustuse kirjutamist lähen käbedalt seda muusikapala otsima.

Kui nuriseda, siis on see ehk liigse klišeesuse eest. Liigagi tüüpiline film. Samas ehk pole mõtet parandada toimivat segu, kuid sageli tuleb see ekraanil välja liigagi sunnitult. See pole suur viga, kuid piisav et eristada end oma žanri tipust.

Hindeks läheb nõrgemapoolne 4/5. Pole juhus, et sellised armsad filmid moodustavad minu blogist enamuse.

Aoi Miyazaki

Ad Lib Night (2006)

Ad Lib Night
(r: Lee Yun-Gi)

Minu esmatutvus Korea kinoga.

Tüdruk istub pargipingil, kaks meest vaatavad teda salapäraselt. Nad vaidlevad omavahel kas tüdruk on see kes fotol mis neil käes on. Lõpuks nad lähevad tüdruku juurde ja küsivad kas ta on Ko Myungeun. Tüdruk eitab viisakalt. Mehed küsivad uuesti kas too on kindel. Tüdruk eitab veelkord ning hakkab ära minema.

Mehed jooksevad talle järele ning paluvad tüdrukult ühte teenet. Nimelt pildil oleva tüdruku isa kes elab kauges väikelinnas on suremas vähki ning neil pole enam aega järel. Mehed küsivad kas tüdruk on nõus üheks päevaks näitlema surmasuus mehe kadunud tütart. Tütar on 10 aastat jooksus olnud ning vaevalt surev morfiini mõju all olev vanamees aru saab et tegu pole õige inimesega. Peale mõningast veenmist on tüdruk nõus ning nad asuvad teele.

See on filmi esimesed 10 minutit. Rohkemat ma sisust ei maini. Ütleb vaid et ma spoilisin ennast ära ning kuigi see minu vaatamisnaudingut ei rikkunud, soovitan ma spoileritest hoiduda. Film on seda väärt.

Filmil on selge low-budget indie hõng juures, filmitud HD kaameraga 10 päeva jooksul. Väga ilus film, omapärane minimalistlik pilt. Mulle väga meeldis.

Hyo-ju Han peaosas on suurepärane, fantastiline (rääkimata sellest et on imeilus). Väga mõjust esitus kurvade silmadega tüdrukuna. Oma osa selles oli kindlasti ka väga hästi kirjutatud käsikirjas. Ning ka teised osalised olid oma ülesannete kõrgusel.

Olen lugenud et paljude arvates on filmi nõrgim koht keskpaik, mis kisuvat igavaks. Saan sellest aru, kuid vähemalt minul igav ei hakanud. Iga stseen tõi midagi uut esile. Film on väga aeglane, ja keskpaigas võetakse veelgi tempot alla, kuid mulle see istub (nagu oli ka "Sukida" puhul). Samas ei pruugi kõigile sobida. Eks igaühel ole oma maitse.

Hindeks läheb nõrgemapoolne 5/5. Sellised filmid on vesi minu veskile ning mul ei tulnud pettuda.

Hyo-ju Han

Southland Tales

Kuigi minu blogi on 99% ulatuses spetsialiseerunud Jaapani draamadele, omab Richard Kelly "Southland Tales" minu silmis erilist tähendust. Olen selle filmi ilmumist oodanud juba üle 3 aasta, hoides end iga uudisega kursis ning nüüd paistab natuke valgust tunneli lõpust - väga usaldusväärsed allikad ütlevad et film ilmub Ameerikas 9. novembril. Alates 2004 aasta kevadest on film olnud minu oodatumate filmide listis kindel #1.

Mis on Southland Tales? See on Donnie Darko (minu lemmikfilm) lavastaja Richard Kelly järgmine üllitis. Sisu kandub 2008 aasta 4.juuli pidustustele LAs - ning nagu Kelly filmidele kohane on maailmalõpp lähedal. Võtmemängijad on amneesias märulistaar Boxer Santaros (The Rock), haikusid lugev endine pornotäht Krysta Now (Sarah Michelle Gellar) ning politseinik Roland Taverner (Seann William Scott) kellel on olemas kaksikvend. Ning nagu oleks sellest veel vähe, kõigesse on segatud veel neoMarxistid ning Saksa suurkorporatsioon Treer.

Teekond on olnud raske. Filmiti august-september 2005. Kevadel 2006 saadi kutse Cannes peavalikusse millest ei saadud keelduda ning film esilinastus festivalil 2006 mai. Film taoti maapõhja. Need kellele ei meeldinud tegid palju kõvemat häält kui need kellele meeldisid. Millegipärast olid Euroopa kriitikud palju positiivsemad kui Ameerika omad. Festivalilt loodeti saada hea levitamisleping. See kahjuks ebaõnnestus - lõpuks korjas Sony filmi ülesse. Kuid oli üks aga. Nõuti filmi lühemaks lõikamist - millegi Kelly nõustus. Kui Cannes verioon oli 2h40min siis lõplik kinoversioon tuleb natuke üle 2h. Pole hullu.

Filmile lisaks ilmusid eelnevalt välja 3 graphic novelit (ehk koomiksit), mille tegevus kandub paar päeva ennem filmiloo algust. Olen neist 2 esimest lugenud ning ühes asjas tuleb ehk kriitikutega nõustuda - tegu väga pretentsioonika looga. Kelly seda lugu küll selge peaga ei kirjutanud. Peale 2 koomiksi lugemist ei näe ma küll mingit moodust et kogu kompott lõpuks selgust saab, kuid see paneb mind rohkem filmi ootama.

Jään filmi ootama!

Paprika (2006)

Paprika
(r: Satoshi Kon)

Sai ka see paljukiidetud anime ära vaadatud ning ühinen kiitjate seisukohaga. Suurepärane filmielamus.

Ei hakka sisu ümber jutustama, selle leiab igaltpoolt mujalt kui huvi on. Mulle meeldis. Oli piisavalt põnev, samas ei kaldunud liiga laiali. Oma 90min kestvuse juures tundus pikem kui arvasin, ning see on ainult hea märk.

Joonistamisstiil on alati subjektiivne animede juures ning kuigi ei saa öelda, et ma seda ilusaimaks animeks peaksin, jäin pildiga siiski väga rahule. Eriti meeldisid mulle toredad värvid. Ning ka heli pool on igati korralik, kuid seda oli ka oodata.

Eraldi mainiksin ära toreda intro, mis mulle väga meeldis. Minu arvamus on, et filmide juures on kõige tähtsamad esimesed 15min (et vaataja tähelepanu haarata) ning viimased 15min (et tekiks filmi lõppedes hea maik) - see mis keskele jääb on teisejärgulune, ning peab tunnistama et Paprika puhul õnnestus see suurepäraselt. Esimene ja viimane veerandtund on minuarust selle filmi parimad hetked.

Vägisi tekib mul võrdlus teise animega, "The Girl Who Leapt Through Time", ning peab tunnistama et Paprika jääb sellele natuke alla. Raske on seda sõnadesse panna miks. Asi vist lihtsalt maitses. Kuid väga head on nad mõlemad.

Hindeks tugev 4/5.

Loodetavasti külastab Paprika minugi unenägusid. :)

Waiting in the Dark (2006)

Kurai tokoro de machiawase
(r: Daisuke Tengan)

Film pimedast jaapani tüdrukust, kes peale isa surma jääb üksi elama ning üksikust hiina poisist, kes varjab end tüdruku majas kuna teda kahtlustatakse oma töökaaslase mõrvas.

Väga ilus film. Ja DVD kvaliteet on suurepärane. See kooslus annab väga tugeva plussi minu silmis. Sama sõna ka taustamuusika kohta, imeilusad klaveripalad, kahju ainult et neid nii vähe tuli.

Poiss varjab end pimeda tüdruku eest

Näitlejate sooritused midagi erilist polnud, erandiks Rena Tanaka peaosas kes üllatas mind positiivselt. Tal oli raske roll kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Ja ma ei saa mainimata jätta kui imeilus ta oma valge sviitriga oli. Super kawaii.

Mis mind natuke häiris oli filmi stereotüüpiline liialdamine. Võibolla taheti tuua sellise käitumisega probleeme esile, teha kõik puust ja punasest ette et kõige lollim vaataja ka aru saaks kuid mulle hakkas see natuke vastu. Kas peab siis sellist pahatahtlikust näitama? Ma ei usu, et tavalised jaapanlased nii kurjad on. See mõjus liiga otsese näkku sülitamisena.

Ma pole täielikult rahul ka filmi sisukäänetega. Kasvõi lõpp, mis mõjus kuidagi tuimalt. Usun, et seda materjali oleks saanud paremini esitada.

Filmi päästavad minu jaoks nii mitmedki head stseenid. Ja tuleb tunnistada, et filmi temaatika sobib minule suurepäraselt. Lisaks veel imeilus pilt (sealhulgas Rena Tanaka) ja suurepärane heli ning kokku tuleb hindeks 3/5. Päris hea vaatamine.

Rena Tanaka

Ichiban Kurai no wa Yoake Mae vol.10 (j-horror)

Ichiban Kurai no wa Yaoke Mae vol.10
("Darkest hour is before the dawn", osa nr. 10)

(r: Ataru Oikawa)

Tegu j-horror sarja ühe osaga. Iga sarja osa vaatab erinevat "juttu", kokku peaks suur puzzle tulema.

Horror on žanr mis mind ei paelu. Kuid otsustasin siiski selle ära vaadata, premise tundus huvitav ning Jun Natsukawa peaosas oli piisav põhjus selle DVD ostmiseks. Mis sest et tegu ainult ühe osaga suurest puzzlest. Tulemus - pettumus, minust ikka ei saa horror austajat.

Terviseks!

Pole liha ega kala. Üheltpoolt pole idol video, Juni keksimine on segatud mingisse igavasse jorusse mis peaks õudne olema (rõhk sõnal peaks). Puhta draamana aga jälle ei tööta, liiga idol videolik.

Näitlejad polnud kõige hullemad. Kõik olid nii enamvähem ok. Usun, et sisu võib suure puzzlena isegi töötada, kuid sellist "tükki" vaadates pole erilist rahulolu.

Pilt on ilus. Sari on omapärane selle poolest, et erinevates osades mängivad peaosi vähem või rohkem tuntud gravure idolid. Juba see ütleb sarja tooni ära. Jun Natsukawa peaosas ei paku mingeid üllatusi - imeilus nagu alati, kuid siililegi selge et ta pole siin oma näitlemisoskuse pärast (mis on parimal juhul keskpärane).

Ma lootsin saada siit hea horror drama, kuid sain hoopis keskpärase pool-drama/pool-idol video hübriidi. Järgminekord olen targem.

Hinnet ei pane.

Tore kleit, kuid vasakpoolne on ilusam.

The Bird People in China (1998)

Chûgoku no chôjin
(r: Takashi Miike)

"Since my birth i've slept more than 10,000 times. But i've never had a dream of myself flying like a bird."

Film räägib kahe jaapanlase (ärimees ja yakuza) seiklustest Hiinas. Rohkemat rääkida oleks juba spoiler.

Võibolla oleks mõtekas seda filmi natuke seedida last. Niimoodi kohe värske emotsiooni pealt on raske midagi kirjutada. Ütlen kohe ära, et ma ei saanud lõpust täiesti aru. Läks natuke üle minu pea. Mida tahtis Miike öelda? Ma võin ainult aimata. Ja miks selline fantaasia element? Jäägu igaühe enda otsustada.

Sajab nagu oavarrest

Tagasi algusesse. Filmi kõige suuremaks miinuseks on minujaoks paigutine igavus. Ja seda eriti just alguses. Kui esimesest pooltunnist üle saab, muutub kõik palju paremaks. Kuid alguse päästab hea huumor. Ja lõpp - mina päris rahule ei jäänud.

Film on ilus. Kogu see maastik ja rohelisus. Tehniliselt on kõik kombes, heli poolepealt tuleb paar head meloodiat. Ning ka näitlejatele pole midagi ette heita.

Hindest. Panen 3/5. Vastandlikud emotsioonid. Filmis on palju väga häid kohti (ja tõesti palju väga häid kohti), kuid on ka hetki mis ajavad haigutama. Ei saa lihtsalt üle 3 panna.

emalind

Internetipoed

Väike tagasiside internetipoodidest kust DVDsid ostan. Võibolla on mõnele abiks, eriti kui plaan mingist Aasia poest midagi soetada. Tegemist on minu isikliku kogemusega/arvamusega, see et ma midagi kiidan või laidan on ainult minu vaatenurgast, paljudel teistel võivad olla hoopis vastupidised kogemused.

CDJapan. Isegi kui välja jätta Jun DVDde ostud (mis ma kõik sealt ostan), on see pood minu ostunumbrite poolest kindel nr1. Olen poega väga rahul. Hinnad on normaalsed, kõik on lihtne ja arusaadav. DVDd on korralikult pakitud, kõik on väga tipp-topp. Mina olen väga rahul. Lisaks on neil EMS kiirpost väga odav, näiteks pakk mis tuleb Jaapanist siia 180 krooniga läheks teistpidi liikudes maksma üle 600 krooni (ju neil siis hea leping Jaapani postiga).

YesAsia.com. See peaks olema tuntuim Aasia DVDde pood, kuid olen seda ainult 2 korda kasutanud. Esimene kord õnnestus kõik hästi, kuid teisel korral ei tahtnud YesAsia minu Ühispanga U-kaarti tunnistada. Juba tellimuse katkestamine oli omajagu jändamine. Tundub, et DVDde hinnaklass on pügal kõrgem kui CDJapan'is, kuid selle teeb tasa postitasu puudumine tavalise lennuposti puhul.

Play-Asia.com. Paistab, et enamjaolt mängude pood, kuid valikus on ka DVDd (isegi Iidolite omad). Olen vähe kasutanud, kuid rahule jäänud. Hinnad on erinevad - Jaapani reliise saab tavaliselt teistest poodidest odavamalt (mis ka mõistetav kuna pood asub HK'is), kuid HK valik on siin väga hea.

SensAsian.com. Olen selle poe kohta lugenud päris karme hinnanguid, ja ei saa just vastu vaielda. Olen ostunud ainult 1 korra ja viimaseks see arvatavasti jääbki. DVD jõudis õnnelikult kohale, kuid see info mis pood jagab on puudulik - alustades sellest, et nad ei pruugi postitamispäeva õigesti öelda ja lõpetades sellega, et nad ei andnud mulle paki tracking numbrit ja valetasid transpordifirma kohta (FedExi asemel oli tavaline EMSi kiirpost).

eThaiCD.com. Seda Tai poodi olen 1 kord kasutanud, ja kuna pakk tuli õnnelikult kohale siis pole midagi kurta. Ärge võtke seda kui soovitust, vaid lihtsalt kui fakti.

Amazon.co.jp. Tüüpiline Amazon, siit leiab kõike. Hinnad on odavad, kuid selle neutraliseerib kallis postikulu (valikus ainult DHL kiirpost). Olen ainult ühe kauba sealt ostnud, sest lihtsalt polnud muud paremat alternatiivi.

Amazon.com. Sellest pole vaja vist midagi kommenteerida. Kui millegi kallal nuriseda, siis ma pole täielikult rahul pakendiga. Viimased DVDd pole üldse mullkilesse pakitud näiteks. Aga see rohkem tähenärimine.

Ongi kõik! Ütlen veelkord - see on ainult minu kogemus nende poodidega. Mina olen küllaltki kahtlev igasuguste tundmatute poodide vastu, alati on mõtekas teha põhjalikum uuring kas vastav pood on usaldatav või mitte.

Järgmisena oodata...

Väike eelvaade. Need 2 filmi on kas juba teel või kohe kohe tulekul. Kui esimene on natuke salapärasem tiitel (loodan, et film on oma headuselt midagi a'la Su-ki-da), siis usun et teine on nii mõnelegi kogenud blogilugejale tuttav (isegi ilma pildi pealt pealkirja lugemata :) ). Igatahes minu ootused on selle klassiku suhtes väga kõrged. Võibolla isegi liiga kõrged. Eks siis paistab kui filmid käes ja läbi vaadatud.